Vapramate, auväärsemate ja teenekamate inimeste eristamine väliste märkide abil on sama vana kui inimkond. Muinasaja vanemate kingitusi oma alamatele ei saa ometi pidada teenetemärgi eelkäijaiks, sest hinnalist relva, käevõru või sõjaratsut pole võimalik omavahel võrrelda ja nende kinkimine sõltus valitseja suvast.
Aumärgid kaasaegses mõttes (kindel statuut ja väliskuju) sündisid antiikmaailmas. Vana-Kreekas hakati sõjameestele vapruse eest annetama rinnal kantavaid ümmargusi või poolkuukujulisi plaate, mis tavaliselt olid kaunistatud jumalate kujutistega ja valmistatud pronksist, hõbedast või kullatud hõbedast vastavalt sangariteo suurusele. Taolisi plaate nimetati phalera, millest tuleneb sõna faleristika, teadus aumärkidest. Vana-Kreekast pärineb ka medalite kolmeks klassiks jaotamise tava. Rooma riigis arendati välja täiuslik aumärkide süsteem nii üksikisikute kui ka väeosade esiletõstmiseks. Kõikidel aumärkidel oli täpne statuut, kindlaksmääratud annetamise tseremoonia, väliskuju ja kaasnevate privileegide loetelu.
Eesti rahvuslike teenetemärkide ajalugu algab veel enne Vabariigi rajamist. Pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni esitasid Eesti poliitilised jõud üksmeelselt Venemaa Ajutisele Valitsusele nõudmise anda Eestile autonoomia. Selle toetuseks korraldati 8. aprillil 1917 Petrogradis 40 000 osavõtjaga eestlaste meeleavaldus. 12. aprillil kinnitas heitunud Vene valitsus Eesti autonoomiaseaduse. Tänutäheks lasksid eesti organisatsioonid valmistada rariteetse aumärgi, mis annetati meeleavalduse peakorraldajale, Eesti Sõjaväeosade Organiseerimine Keskkomitee esimehele leitnant Theodor Käärikule.
Oma ordeni asutamise vajadus tekkis koos riigi rajamisega, kuivõrd ordenid on samasugused vältimatud riikluse atribuudid nagu vapp, lipp või hümn.
Küsi hinnapakkumist: meelis@miniplast.ee
